Joosepi lugu klassi vahelejätmisest
Joosep on üks neist õpilastest, kellele sobis õppe kiirendamine väga hästi – seda saab kinnitada tagantjärele, aga ka protsess kulges sujuvalt ja lapse jaoks pigem stressivabalt. Oma osa oli selle peale Joosepi isikuomaduste soodsatel välistingimustel, st endise ja uue klassijuhataja toetusel ning kogu kooli pigem toetaval keskkonnal, lisaks välistelt nõustajatelt ja uuringutest saadud julgustusel, millele tugines pere.
Väikelapsest peale on Joosep olnud omal käel õppija ja uudishimulik ning tundnud huvi asjade vastu, mis on tema vanuserühma huvidest eespool. Ta käis paljudes huviringides, on sportlik ja seltsiv, naudib seltskonda ja veab tegevusi sageli eest.
Suures linnalasteaias käimine ei sobinud Joosepile, mistõttu pärast poolt aastat jätkas ta väikses waldorfhoius. Rahulik tempo, vähe lapsi ja palju mänguaega tuli tema arengule kasuks. Siiski olid kasvatajad vahel temaga hädas ja viieaastase Joosepi arenguvestlusel soovitati pöörduda temaga lastepsühhiaatri poole, sest kahtlustati hüperaktiivsust. Terapeut oli seevastu paari kohtumise järel veendunud, et Joosep ei vaja abi – nihked tavakäitumisest tulenevad sellest, et lapsel on igav, stimulatsiooni on vähe, ta kasutas ka sõna andekus. Lapsele vanemad sellest mõistagi ei rääkinud. Jätkati lapse arengu toetamist, nagu seni, tema soovitud huviringide ja muuga.
Kooli läks Joosep huviga, klassikaaslastega sõbrunes ta kiiresti ja hinded olid viied, kodutööd tegi ta ära pikapäevarühmas. Seevastu käitumishinde pani enamik õpetajaid talle „hea“, mitte „eeskujuliku“, ja see üllatas ka last ennast. Klassijuhatajagi kurtis vahel, et Joosep tegeleb tunnis kõrvalisega. Vanematele ei olnud see tema ärksat ja uudishimulikku loomust arvestades üllatus.
Nii arutas pere teise õppeaasta hilissügisel klassijuhatajaga Joosepi õppe kiirendamise võimalikkust mõnes aines või tervikuna (et viia ta üle järgmisse klassi). Klassijuhataja hinnangul oli laps ühtlaselt tugev kõigis ainetes, nii oli nõustajate hinnangul eelistatud üleviimine. Seda toetas linna haridusosakonna kaudu tehtud IQ-testi tulemus, mis näitas keskmisest kõrgemat taset. Kui perel oli mitmest allikas kinnitus, et lapsele peaks üleviimine sobima, arutati seda ka õppealajuhatajaga. Kuigi ta ei olnud kiirendamisega kokku puutunud, ei olnud ta sellele ka vastu, kuuldes klassijuhataja seisukohta, et Joosepil ei ole 2. klassis enam õieti midagi õppida, ja pere veendumust, et laps saab mõnda aega suurema koormusega hakkama.
Välise nõustaja soovitusel otsustati kõigepealt võtta ette kahenädalane prooviaeg uues klassis. Juba enne selle lõppu oli ka uus klassijuhataja kindel, et otsus oli õige. Nii alustaski 2. klassi õpilane märtsi alguses õppimist 3. klassis ja oli 2. klassi kohustusest vabastatud. Uus klassijuhataja (kes andis enamikku aineid) koostas talle individuaalse õppekava, et õppida vältimatul määral järele 3. klassi senine materjal, näiteks korrutustabel. Ta juhendas peret, et tema soovitatud harjutustest tehtaks ära ainult need, mis lapsele keerulised on – käekirja harjutamiseks ei ole vaja midagi teha. Kord nädalas käis Joosep peale tunde klassijuhatajaga kohtumas, et vaadata üle õppekavas edenemine, ja saada järgmise nädala ülesanded. Enamik teisi õpetajaid esitas Joosepile väga vähe nõudeid, nii et kolmekuuline 3. klassis õppimine sisaldas järeleõppimist eelkõige matemaatikas ja loodusõpetuses.
Kuna nüüd tuli Joosepil esimest korda elus hakata kodus õppima (sealhulgas ema või isaga), sai ta esimest korda elus õppimiskogemuse. Pere jälgis siiski, et lapse koormus liiga suureks ei läheks ja rõõm ei kaoks. Joosep käis endiselt hulgas huviringides ega pidanud igal õhtul õppima ning sõbrunes uue klassi kaaslastega kiiresti. Kevadel sooritas ta kooli 3. klassi tasemetööd väga heale hindele ja viidi üle 4. klassi.
„Uue klassi kaaslased alguses veidi võõrastasid, aga said vist üsna ruttu aru, et ma olen täitsa normaalne inimene. Sama pikk ka!“, meenutab Joosep aastaid hiljem. Nüüdseks ei tule see, et ta on teistest aasta noorem, jutukski. Joosep on rahul ja lisab: „Ma ei kahetse, et jätsin klassi vahele ega näe ühtegi asja, miks ma ei oleks pidanud seda tegema. Sain ühe aasta juurde!“